Ekvard Joakit

Jätkame sealt, kus pooleli jäi. Dubravka Šuica, demokraatia ja demograafia(Horvaatia, HDZ, EPP) - Šuica kohta on üpris keeruline midagi öelda. On olnud 8 aastat Dubrovniku linnapea, aastast 2013 EP saadik. Ühtegi poliitilisse skandaali pole sattunud, kuid samas puuduvad ka tähelepanuväärset saavutused. Horvaatide poolt turvaline valik. Johannes Hahn, eelarve ja administratsioon(Austria, ÖVP, EPP) - Austria volinikuks jääb Johannes Hahn, kes alustab juba oma kolmandat ametiaega. Varasemalt on ta olnud ühe ametiaja nii regionaalpoliitika kui ka naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste volinik. Kuna kardetavasti ootab Euroopa Liidu eelarvet Brexiti tõttu ees kärpimine, siis tundub Hahni eelarvevolinikuks saamine loogiline, sest ta on ka varasemalt, regionaalvolinikuna, pidanud otsustama, kust täpselt eelarvet märkimisväärselt kärpida. Phil Hogan, kaubandus(Iirimaa, FG, EPP) - Kaubandusvoliniku portfelli andmine Iirimaale on von der Leyeni ninanips Suurbritanniale. See tähendab...

Sügisel ametisse asuva Euroopa Komisjoni portfellid on jagatud. Heidan kolmes osas pilgu peale uutele komisjoni liikmetele. Ursula von der Leyen, president(Saksamaa, CDU, EPP)  - von der Leyenist on juba üpris palju kirjutatud, seetõttu siin pikemalt peatuma ei hakkaks. Endine Saksamaa kaitseminister, kes tollel ametikohal eriti kõrgelt hinnatud ei olnud. Kompromissikandidaat, sobis nii ALDEle, EPPle kui ka Sotsidele. Frans Timmermans, kliimapoliitika(Holland, PvdA, Sotsid) - Endine Hollandi välisminister, kes oli väga pikalt koos Manfred Weberiga üks kahest komisjoni presidendi kandidaadist. Võib öelda, et ka tema sellele ametikohale paigutumine on omamoodi kompromiss. Suurem osa Euroopa riike ei toeta Timmermansi üpris radikaalseid meetmeid kliimamuutuse vastu võitlemiseks, kuid ilma tema juhitud Sotside fraktsiooni toetuseta von der Leyen komisjoni presidendiks saanud ei oleks. Tõsi, komisjoni presidenti ei määra küll otseselt Euroopa Parlament, vaid hoopis valitsusjuhid...

Viieosaline Netflixi sari "The Family" kirjeldab poolsalajast usuorganisatsiooni, kuhu kuulub mitmeid mõjukaid ameeriklasi. Senaatoreid ja kongressiliikmeid. Vabariiklasi ja demokraate. Ma ei tea, kas tegemist on USA dokumentalistika eripäraga, kuid sarnaselt Venemaa dopingusüsteemist rääkivale "Icarusele" jääb ka "The Family" juures mulje, et algne mõte erines lõpptulemusest üsna märkimisväärselt. Kui esimene osa on justkui keskmine sektidokumentaal sellest, kuidas noored mehed mõjukate kristlaste tualette koristasid, siis mida osa edasi, seda konspiratiivsemaks kogu sisu muutub. Kohati ehk isegi liiga konspiratiivseks. Liigne konspiratiivsus Eriti tugevalt jookseb konspiratiivne joon läbi teisest osast, mida vaadates võib jääda mulje justkui tegemist oleks täiesti salajase organisatsiooniga, mida ei tohi selle liikmed avalikult isegi mainida. Tegelikult on selge, et päris nii see siiski ei ole. Erinevalt näiteks saientoloogia-dokumentaalidest r...

EKRE juhtivpoliitikud püüavad vabaneda Elmar Vaherist , tuues peamisteks ettekääneteks Hannes Rumm i roolijoodikluse kinnimätsimise ning valitsusele vastu töötamise. Kas need väited peavad ka paika või peituvad konflikti juured tegelikult kuskil mujal?   Kui Jaak Madison lubas Facebookis, et toob Elmar Vaheri kapist kohutavad luukered välja ning tuli seejärel mõni aeg hiljem välja looga Hannes Rummist, siis see võttis mind lihtsalt muigama. Kuulsin esimest korda nalju sellest, kuidas Jesse võitleb alkoholi vastu, sest mees on roolijoodik(Hannes Rumm on Jesse abikaasa) juba selle aasta alguses. Madison on kindlasti minust tunduvalt paremini informeeritud, seega on keeruline uskuda, et ta Rummi seiklustest autoroolis alles augustis, 9 kuud hiljem, kuulis.   Lihtsalt lõpuks saabus sobiv hetk teabega avalikkuse ette tulemiseks. Siin on ka esimene viga EKRE juhtivpoliitikute loogikas. Nad tunduvad elavat mingit tüüpi diktatuuris, kus julgeolekuorganite juhid on teadlikud ...