Ekvard Joakit

Jätkame sealt, kus pooleli jäi. Dubravka Šuica, demokraatia ja demograafia(Horvaatia, HDZ, EPP) - Šuica kohta on üpris keeruline midagi öelda. On olnud 8 aastat Dubrovniku linnapea, aastast 2013 EP saadik. Ühtegi poliitilisse skandaali pole sattunud, kuid samas puuduvad ka tähelepanuväärset saavutused. Horvaatide poolt turvaline valik. Johannes Hahn, eelarve ja administratsioon(Austria, ÖVP, EPP) - Austria volinikuks jääb Johannes Hahn, kes alustab juba oma kolmandat ametiaega. Varasemalt on ta olnud ühe ametiaja nii regionaalpoliitika kui ka naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste volinik. Kuna kardetavasti ootab Euroopa Liidu eelarvet Brexiti tõttu ees kärpimine, siis tundub Hahni eelarvevolinikuks saamine loogiline, sest ta on ka varasemalt, regionaalvolinikuna, pidanud otsustama, kust täpselt eelarvet märkimisväärselt kärpida. Phil Hogan, kaubandus(Iirimaa, FG, EPP) - Kaubandusvoliniku portfelli andmine Iirimaale on von der Leyeni ninanips Suurbritanniale. See tähendab

Sügisel ametisse asuva Euroopa Komisjoni portfellid on jagatud. Heidan kolmes osas pilgu peale uutele komisjoni liikmetele. Ursula von der Leyen, president(Saksamaa, CDU, EPP)  - von der Leyenist on juba üpris palju kirjutatud, seetõttu siin pikemalt peatuma ei hakkaks. Endine Saksamaa kaitseminister, kes tollel ametikohal eriti kõrgelt hinnatud ei olnud. Kompromissikandidaat, sobis nii ALDEle, EPPle kui ka Sotsidele. Frans Timmermans, kliimapoliitika(Holland, PvdA, Sotsid) - Endine Hollandi välisminister, kes oli väga pikalt koos Manfred Weberiga üks kahest komisjoni presidendi kandidaadist. Võib öelda, et ka tema sellele ametikohale paigutumine on omamoodi kompromiss. Suurem osa Euroopa riike ei toeta Timmermansi üpris radikaalseid meetmeid kliimamuutuse vastu võitlemiseks, kuid ilma tema juhitud Sotside fraktsiooni toetuseta von der Leyen komisjoni presidendiks saanud ei oleks. Tõsi, komisjoni presidenti ei määra küll otseselt Euroopa Parlament, vaid hoopis valitsusjuhid, ku