Ma ei tea, kas tegemist on USA dokumentalistika eripäraga, kuid sarnaselt Venemaa dopingusüsteemist rääkivale "Icarusele" jääb ka "The Family" juures mulje, et algne mõte erines lõpptulemusest üsna märkimisväärselt. Kui esimene osa on justkui keskmine sektidokumentaal sellest, kuidas noored mehed mõjukate kristlaste tualette koristasid, siis mida osa edasi, seda konspiratiivsemaks kogu sisu muutub. Kohati ehk isegi liiga konspiratiivseks.
Liigne konspiratiivsus
Eriti tugevalt jookseb konspiratiivne joon läbi teisest osast, mida vaadates võib jääda mulje justkui tegemist oleks täiesti salajase organisatsiooniga, mida ei tohi selle liikmed avalikult isegi mainida. Tegelikult on selge, et päris nii see siiski ei ole. Erinevalt näiteks saientoloogia-dokumentaalidest räägivad "The Familys" enda nime ja näoga täiesti avalikult mitmed organisatsiooni liikmed ning sellega seotud isikud.
Samuti jäi minu silmis liiga vandenõuhõnguliseks vene spiooni Maria Butina usuorganisatsiooniga sidumine. Jah, ta osales The Family taustaga palvehommikul, kuid see ei tähenda, et usuorganisatsioon kuidagi tema tegevust toetanud oleks. Pigem kasutas ta lihtsalt antud üritust ning ka USA relvaõiguslaste ühendust enda eesmärgi, mõjukatele poliitikutele külje alla ujumise, heaks ära. Seda seost üritati ilmestada klippidega, kus USA paduusklikud kiidavad Putinit kui toredat kristlaste õiguste eest seisvat presidenti, kuid see jäi ainsa tõendina kahvatuks. Kui päriselt selline seos eksisteeris, siis oleks pidanud seda paremini tõestama.
Mõjuvõim USAs
Tõele vastab aga see, et evangeelsel usuorganisatsioonil on poliitikute seas suur mõjuvõim. Eriti Ameerika Ühendriikides, aga ka välismaal. Kui rääkida konkreetselt nende mõjust USA-s, siis käib seriaali jooksul läbi mitmeid USA tipp-poliitikute nimesid, mis on eestlastele siiski üsna tundmatud. Kusjuures mainitakse nii vabariiklasi kui demokraate. Siin seisneb ka seriaali üks suur nõrkus, vabariiklaste sidemetele on pühendatud meeletult aega, kuid demokraatide sidemeid mainitakse vaid möödaminnes. Seetõttu on keeruline mõista, et kuidas need mainitud demokraadid ikkagi selle organisatsiooniga seotud on. Kui konservatiivsetel vabariiklastel on selgelt evangeellastega ühised huvid näiteks abordiõiguse ning homoabielu osas, siis mitmetel väidetavalt samuti organisatsiooniga seotud progressiivsetel demokraatidel need huvid puuduvad. Mis sorti koostööd nad siis ikkagi teevad?
Kombitsad välismaal
Siitpoolt ookeani vaadates on kõige huvitavam ilmselt seriaali neljas osa, mis räägib nende kontaktidest välismaal. Peamise näitena kasutatakse Rumeenias peetud ning liiga madala valimisaktiivsuse tõttu läbi kukkunud abielureferendumit, mille sisuks oli põhiseaduslikult abielu defineerimine vaid mehe ja naise vahelise liiduna. Tuleb välja, et referendumi korraldamise idee tuli just USA evangeellastega tihedalt seotud senaatoritelt. Nende arvates on USAs praeguseks padukonservatiivse elukorralduse kehtestamine muutunud pea võimatuks ning seetõttu on võetud eesmärgiks seda teha hoopis teisel pool Atlandi, Ida-Euroopas ning Aafrikas.
Kui nüüd veidi spekuleerida, siis eks on ka Varro Vooglaiu SAPTK ilmselt ookeani tagant eeskuju võtnud. Sellest, kuidas SAPTK ja Objektiiv Poolast raha saavad, on üpris palju kirjutatud ning poolakatel omakorda on USA paduusklikega väga otsesed sidemed.
Mida siis arvata?
Kõigile USA eluga kursis olevatele inimestele peaks teada olema, et ameeriklased ongi eurooplastest tunduvalt usklikumad. Seetõttu ei tohiks tegelikult sellise organisatsiooni eksisteerimine suur üllatus olla. Kuna USA poliitikas on oluline osa ka lobigruppidel, siis võib öelda, et nad ei erine oluliselt keskmisest lobigrupist. Lihtsalt nende eesmärgiks on mingite konkreetsete ärihuvide asemel konservatiivset maailmavaadet edendada.
Murettekitavam on see kui nad üritavad enda tegemistesse kaasata ka Euroopa poliitikuid. Euroopas on enamikes riikides usk jumalasse tunduvalt leigem kui USAs, mistõttu ei tohiks tegelikult neil suurt lööki olla. Paraku tundub, et vaesemate Ida-Euroopa riikide poliitikute seas võib The Familylt saadav rahaline ning moraalne toetus olla päris populaarne. Seeläbi tagurlike otsuste(abordiõiguse keelamine, 19. sajandi stiilis traditsioonilisest perekonnast rääkimine) Euroopasse importimine ei ole ilmselt meie huvides.
Siiski tasub "The Familyt" vaadata kriitilise pilguga ning kõike seal mainitut mitte puhta kullana võtta. Filmitegijad on siiski kasutanud päris palju enda oletusi, mistõttu võib arvata, et reaalsuses on organisatsiooni mõjuvõim väiksem kui suure skandaali puhumiseks seda näidata üritatakse.
Kommentaarid
Postita kommentaar